Kilpnäärme vähk

Haiguse olemus

Kilpnäärme vähk on haigus, mille puhul esinevad vähirakud kilpnäärme koes. Kilpnäärme vähk on endokriinsüsteemi levinuim pahaloomuline kasvaja, mille esinemissagedus on viimasel kümnendil tõusnud. Sagedamini haigestuvad naised. Kliinilisest seisukohast lähtudes eristatakse kõrgelt diferentseerunud (papillaarne, follikulaarne) ja madalalt diferentseerunud (medullaarne, anaplastiline) kilpnäärmevähke. Histoloogilise vormi kõrval on vanus oluline prognostiline faktor. Medullaarne vähk võib olla perekondlik ning seotud teiste endokriinorganite hea- või pahaloomuliste kasvajatega (nn MEN-sündroomid).


Haiguse tekkimise riskitegurid

Uuringutes kinnitust leidnud riskitegur on lapseeas saadud kiiritus.
80-85% papillaarse vähi tekkes on arvatav põhjus joodivaegus toidus, ka joodi üleküllus toidus võib soodustada kilpnäärmevähi teket. Naised haigestuvad sagedamini ja naistest omakorda haigestuvad need, kellel on hormoonaalseid häireid (varane menopaus, rasedusvastaste pillide kasutamine, hiline sünnitus, ülemäärane kehakaal jne.) 20% medullaarse vähi juhtudest on leitud perekondlikku seost. Kui geneetilisel uuringul leitakse geenidefekt patsiendi veresugulastel, soovitatakse neile kilpnäärme profülaktilist eemaldamist. Follikulaarne vähk võib harva areneda ka kilpnäärme healoomulistest kasvajatest – follikulaarsetest adenoomidest.

Haiguse sümptomid
Kilpnäärmevähi sagedasemaks ilminguks on tiheda sõlme teke kilpnäärme piirkonnas ja/või kaelal. Tihend on enamasti valutu, selle piirid võivad olla ebamäärased. Kasvaja levikul naaberorganismidesse ja mujale tekivad süptomid nende organite poolt (hääle kähisemine, pigistustunne kaelal, neelamishäired, luuvalud jne.) Kui Teil esinevad sellised haigusnähud, pöörduge kindlasti oma perearsti poole, kes vajadusel suunab Teid kontrollile hematoloogia-onkoloogia kliinikusse onkokirurgi vastuvõtule.
Kilpvähi õigeaegne avastamine sõltub:
  • kasvaja esmaste haigusnähtude tundmisest ja kohesest arstile pöördumisest kasvajale viitavate haigusnähtude esinemisel;
  • küllaldastest uuringutest haigusnähtude põhjuste selgitamisel; oluline on teada, et enne ravi alustamist tuleb alati selgitada haigusnähtude põhjus; haiguse diagnoosimine ja ravimine omal käel põhjustab kasvajate korral olulise ajakao ja raskendab tervistava ravi läbiviimist;
  • võimalikku pärilikku medullaarset vähki aitab õigeaegselt avastada selle poolt eritatava kaltsitoniini regulaarne määramine lähisugulastel.

Uuringud

Kogenud arstile annab olulist informatsiooni juba kilpnäärme palpatsioon (komplemine käega). Kasvaja tundemärgiks on valutu tihke sõlm või ala kilpnäärme piirkonnas kaela eesosa alaosas. Tihedam kude võib paikneda ka mujal kaelal – haigus võib avalduda siirdena kaela lümfisõlmes.
Kilpnääret ja kaela uuritakse ultraheli abil. Sõrme- või ultraheli-anduri kontrollis võetakse kasvaja-kahtlastest piirkonnast peene nõelaga materjal mikroskoopiliseks uuringuks. Kilpnäärmest, selles olevatest tihenditest ja võimalikest kasvajatest annab head informatsiooni ka radioisotoop-uuring ja verest määratavad hormoonaalsed markerid. Kasvaja levikut aitavd hinnata rindkere röntgenülesvõtted, kaela ja rindkere kompuutertomograafia ning luustiku radioisotoop-uuring.

Ravi/ Protseduurid

Kilpnäärmevähi ravi on peamiselt kirurgiline, sellele lisandub kiiritusravi erinevate meetoditega ja hormoonravi, mõnikord ka keemiaravi. See eeldab erinevate erialaarstide – vähikirurgi, kiiritusraviarsti ja endokrinoloogi koostööd. Mõnikord võib kilpnäärmevähi diagnoos võib selguda alles operatsioonil, seetõttu tuleb kilpnääret opereerida haiglas, vallatakse hästi kaelakirurgiat ja on võimalik teha operatsiooni-aegset koeuuringut.
Kõrgelt diferentseeritud vähid (follikulaarne ja papillaarne vähk) on hästi ravitavad, eriti nooremas eas (mehed kuni 40 aastat ja naised kuni 45 aastat). Üle 40 eluaasta vanuste patsientide ravitulemused on halvemad, kuid siiski paremad kui keskmiselt diferentseerunud vähi puhul. Kõige halvemini on ravitav madalalt diferentseerunud vähk (anaplastiline vähk).
Kilpnäärme vähi ravi sõltub tema ehitusest, algkolde suurusest ja levikust organismis.
Diferentseerunud I-II staadiumi vähi puhul on valikmeetodiks operatsioon – totaalne türeoidektoomia, alla 1 cm tuumori korral teostatakse kilpnäärme 1. sagara eemaldamine koos näärme keskosaga. Siirete kahtlusel lümfisõlmedes eemaldatakse teatud osa kaela lümfikoest (selektiivne lümfadenektoomia). 4-5 nädalat pärast operatsiooni uuritakse haiget joodi koguva koe suhtes. Selle puudumisel määratakse hormoonasendusravi, olemasolul nn ablatsioonravi radioaktiivse jood-131ga.
III staadiumi kasvaja puhul on näidustatud kilpnäärme täielik eemaldamine koos kaela selektiivse lümfadenektoomiaga. Järelravi on sarnane.
IV staadiumi kasvaja puhul eemaldatakse samuti kogu kilpnääre, järgneb siirete kiiritusravi radioaktiivse joodiga või väliskiiritusravi. Vajalik on hormoonasendusravi.
Medullaarse kilpnäärme vähi puhul eemaldatakse samuti kogu kilpnääre, järgneb kiiritusravi radioaktiivse joodiga või väliskiiritusravi. Vajalik on hormoonasendusravi.
Anaplastilise kilpnäärme vähi korral eemaldatakse võimalusel kasvajast haaratud kilpnääre. Mitte-opereeritavate kasvajate korral rakendatakse palliatiivset kiiritusravi. Keemiaravi osas on arvamused erinevad, kuid see meetod leiab teatud juhtudel edukat kasutamist. Keemiaravi on siin suuresti ka kliiniliste ravimuuringute teema.
Juhul kui kasvaja on eemaldamatu ning patsiendil on katkemas mõni elutähtis funktsioon, võib vajalikuks osutuda trahheostoomi (“hõbekõri”) või gastrostoom (“maotoru”) moodustamine.
Retsidiivide (taaspuhkenud kasvajate) ravi sõltub kasvaja ehitusest, joodi neeldumisest, eelnevast ravist, retsidiivi asukohast ja patsiendi üldseisundist. Arvesse tulevad kõik ravimeetodid.
Pärast kilpnäärme täielikku eemaldamist vajab haige eluaegset hormoon-asendusravi. Kui eemaldatud on ka kõrvalkilpnäärmed, tuleb asendada ka nende näärmete nõre (parathormoon) koos kaltsiumi lisamisega.

Haiguse taastekke avastamiseks kilpnäärme piirkonnas või siiretena jälgitakse haiget ravi lõppedes regulaarselt kirurgi ja endokrinoloogi poolt. Kontrolli sagedus lepitakse haigega kokku kasvajaga seotud teguritest sõltuvalt.

Visit Us On Facebook